Sisekujundaja pisik on mulle tuttav juba varajasest vanusest. Kui ma olin 13-aastane, armastasin ehituspoodides ringi tuulata ning mingil põhjusel leidsin nende värvipotsikute ja liistude vahelt selle õigehea tunde. Neis poodides käisin ma üksi ja nad olid toona erilised ka seetõttu, et seal oli vaikne. Nii võisingi ajataju kaotada ja olla lihtsalt unistaja.

Täna olen ma tudeng. Olen viimast aastat oma õpinguid omandamas Eesti Kunstiakadeemias, disaini teaduskonnas nahkaksessuaaride erialal ja kõrvalt täiendamas end ka interjööri disainimaailmas. Sisekujunduse kõrval on mulle südamelähedane muusika, mille eriala olen lõpetanud G. Otsa nim Muusikakoolis, pop-jazz laulu-osakonnas.

Minu eredaim ehitamise ja sisustamise disainiprojekt võttis aset sel kevadel, Naabrist Parem saate raames valminud kodu näol. Selle erilise 6-aastase perioodi sees mõistan aina enam, kuidas erinevad loomingulised valdkonnad teineteist vaid rikastavad.

Elu juures on mulle tähtis rõõm, mis peitub naeratavates silmades, soojuses ja siiras südames. Arvan, et õnnelik on inimene siis, kui tal on rõõmu kõrval rahu, mis valdab teda ka ööl. Loomingus on oluline mängulisus, distsipliin ja julgus eksida enese laiendamise eesmärgil. Inspiratsioon saab olla üks riik, kultuuriruum, aeg, mõni lind, muusika, värv, muster, tunne – mida kõike annaks kokku keerata vähesel või rohkemal viisil elustiili keskmesse, jäätisetorbiku moel. Mulle on oluline jääda tundlikuks ja lubada neil erinevail komponentidel teineteisega suhestuda ja viimaks – lasta kõigel heal maitsta. Ma otsin ainulaadsust kontuuris ja struktuuris – see saab olla mitmekihiline, täiendav või erinevaid kooskõlasid tekitav. Tahan uskuda, et ka dissoneeriv kõla võib hoopis õhutada teist loomingule ja avada uusi avastamata kooslusi.